Seekord jagan linki väga heast telesaatest, mis tänavu suvel me mesilas filmiti; enne seda jagamist aga liidan ja lahutan – teisisõnu, teeme seekord natuke mesindusmatat.

Mu tänavuse aasta suurte abiliste ehk praktikantide praktikatunnid on läbi saanud, tüdrukud hakkavad kooli lõpetama ja minu kätte jõudsid praktikapäevikud. Praktikatunde oli päris palju, 540 tundi. Kel juhendaja kogemus olemas, see mõistab, et abi kõrval, mis mesinik saab, on nende tundide mõtestatud täitmine ka kohustus – nii nagu õppijale, nii ka mesinikule. Kuna mina mesindan täiskoha kõrvalt, siis arusaadavalt on tulnud ettepanekuid, kuidas asju võiks teisiti teha või parendada. Selle eest olen äärmiselt tänulik. Sain ka tagasisidet, et praktikante üllatas, et „anti vabad käed teha nagu omas kodus ja ka vastutada. Kui juhtus eksimusi, siis arutasime need koos läbi.“

Kuid kõik pole päris must-valge. Väiksemas mahus mesindajad võibolla ei hooma, mida tähendab mesindada skaalal 100–150 peret muu palgatöö kõrvalt. Mesindamine on üks asi, aga müümine täiesti teine maailm. Lepingud jaekettidega, nende varustatuse tagamine, logistika, pakendamine, otsemüük, turundus jne – nagu hunt Kriimsilm! Ja kui sul on otsi korraga palju, siis saab ikka midagi untsu minna; ja nagu Murphy seadus ütleb, siis eks lähebki untsu.

Jah, alati on võimalik mingeid teenuseid sisse osta. Nagu kirjutasin eelmises postituses, on vaja võrgustikku. Aga ka võrgustik ei saa töötada niisama – ja küsimus on selles, kuidas see mõjutab hinda lõpptarbijale ja ostuotsuseid. Näiteks kui DPD võtab iga hulgipakendi õrna käsitluse eest 12.50, siis jagame selle pakendis oleva 6 purgi vahel ja saame, et ainuüksi transpordikulu 1 purgi kohta 2,08 eurot! Jah, saab hulgipakendit suurendada, et kulu purgi kohta oleks väiksem, kuid see õilis soov põrkab sageli jaeketi tingimuste vastu, sest neis on täpselt kirjas, kui suur või kui raske tohib saadetav pakk olla. Aga noh, on soodsamaid vedajaid ka.

Taara hind on aastaga tõusnud 20 kuni 34% (sõltuvalt suurusest ja tootjast), euroalused 100%, ainult pappkastide ja mee hind ei ole tõusnud 🙂

Küsimus on ka, kas mesinik peaks tasuma praktikandile praktika eest? Kui seda on võimalik teha, siis kindlasti maksta! Kui see mesinikul aga kuidagi võimalik ei ole, siis puudub ka praktikandil motivatsioon just sel ajal tarude juurde tulla, kui mesinikul seda vaja on; kui abi on tasustamata, tuleb hakata klapitama aegu, mis kõigile sobiksid. See ei pruugi olla lihtne ja nõuab oma aegade ümbermängimist (või multisebimist, millega ma kuidagi hakkama ei saa). Ka praktikandil on keeruline: kuidas peaks õieti hakkama saama trikiga, et veebruarist septembrini jagada oma aega kooli, praktikakoha, oma elu, pere ja muude tööde vahel? Kooli poolt ette nähtud 540 tundi praktikat 7 kuu jooksul tähendab ca 20 tundi nädalas  – hullumaja!

Mesinikuna pead sa ära otsustama, millega tahad tegelda.

1. Vähendada perede arvu, et tööd mesilas oleks vähem ja jääks rohkem aega palgatööle (ja loodetavasti ka puhkusele)? Aga kui kliendid ootavad mett, siis peaks mee kuskilt sisse ostma? Mis hinnaga ja kas see on ikka kvaliteetne?
2. Muuta täistööaeg osaliseks tööajaks, et oleks rohkem aega mesindada? Kuna meehinnad on praegu madalad, siis tundub see hetkel mitte väga atraktiivne plaan olevat.
3. Palgata abimesinik? Oleks väga tore, kui saaks majandada selliselt, et oled ise eemal ja kaugelt juhid. Miks seda mesinduses vähe praktiseeritakse? Esiteks: mesinik ei usalda teisi oma kallite mesilastega tegelema. Äkki keeravad pere vussi? Teiseks: kust võtta abimesinikule palgaraha? Mul õnneks esimest probleemi pole, pigem püüan abilisi innustada iseseisvalt tegutsema, küll aga näen takistust abimesiniku tasu ja tasuvuse osas.

Kui suur võiks olla abimesiniku palk? Teeme natuke matat, puhtteoreetiliselt. Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2024. aasta II kvartalis 2007 eurot. Mediaanbrutopalk, millest pooled töötajad teenivad vähem ja pooled rohkem, oli 1641 eurot. Keskmise palga puhul oleks aasta bruto 24 084 eurot. Kogukulud tööandjale 2 685,37 kuus ja 32 224,44 aastas.

Milliste tulude juures oleks võimalik seda maksta? Kui arvestada mee väljamüügi hinnaks 5 eur/kg (et oleks lihtsam arvutada), siis 32 224:5=6444,89. St mett tuleb müüa ca 6500 kg, et saaks maksta abimesiniku palga. Sellele lisanduvad tootmiskulud (kütus, elekter, pakendid, etiketid jms üldkulud).

2007 eurose brutopalga puhul on neto 1561,32. Ja hoidku taevas selle eest, kui mesinik sooviks suuremat palka!

Selleks, et 6,5 tonni mett toota, peaks meie kandis olema vähemalt 180 mesilasperet. Mujal saab ehk vähemaga hakkama.  On paremaid ja kehvemaid aastaid, need on siin ainult numbrid paberil. Arvutagem juurde ka 180 mesilaspere inventarikulu.

Aga tegelikult on mee kokkuostu hinnad hetkel ca 2 eurot/kg. Nende hindadega tuleks abimesiniku palga maksmiseks toota 2,5 x rohkem ehk 10-12 tonni.

Tänane seis mesinduses on äärmiselt ebamugav. Mesinikel on laod mett täis, EU turg aga meelaadset toodet täis. Saksamaal 80% võltsmett, UKs 96%, Austrias 100%. Kui kiiresti suudetakse mee DNA-ga puhastada turg? Kui suur on partii, millele see katse mõjub? Kui palju mõjutab see mee müügi hinda? Iga katse maksab ca 250 eurot – kas me saame tänu sellele testile küsida õiglasemat kilohinda?

Arvan, et lähimad 3–5 aastat mesinduses saavad olema põnevad. Eelmised 4 aastat on mee hind püsinud stabiilselt samas kohas, kuigi kogu muu elu on ca 38% kallimaks läinud. On juba näha, et mesinikud vähendavad perede hulka. Kas see võib tähendada, et huvi mesinduse vastu langeb?

Ja alguse juurde tagasi tulles: kas mesinikud on edaspidi üldse nõus võtma endale praktikante, kellele oma aastate pikkuseid kogemusi edasi anda?

Kuidas leida tasakaal kõige selle vahel?

*

Aga vähemalt mesilased saavad hästi hakkama. Jalutasin mesilast mööda – seda ei juhtu sageli, et mesilased kitivad taru seinte sisse tekkinud augud taruvaiku täis. Ma pole pidanud vajalikuks kõiki auke kinni panna, sest kogemus ütleb: mesilaspere saab sageli hakkama asjadega, mida mesinik teha pole märganud ja jõudnud. Iseseisvad tegelased – ei pahanda mesinikuga, vaid võtavad ise midagi ette.

Mis kinni ei ole, saab kinni kititud.

Ja lõpuks telesaated. Sel suvel tundis meedia meie vastu huvi lausa kahel korral. Esiteks küsis ETV+ minu kui mesiniku arvamust karude kohta ja “minu” karud said ETVs 2 sekundit kuulsust.

Mesikuma karu Aktuaalses Kaameras taru lõhkumas.

Ja teiseks jõudis eetrisse ETV+ saade “Öko? Loogiline”, mille filmimiseks sõitis meie mesilasse särtsakas saatejuht Julia Leva oma meeskonnaga. Väga kena saade tuli välja. Mõnusat vaatamist – soovitan, on põnev: https://jupiter.err.ee/1609481667/oko-loogiline?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTAAAR3QPDHwdsh83ih5Co3LZyDt7GqdNiecT-Glh2guZZBpQVVbuXi9XcRKCb4_aem_MT4Y-3e_rr8PxM2N-_0MRQ